Keda ma siin ikka petan oma asjalikkusega. Ei ole ma midagi asjalik. Mulle tohutult meeldib lihtsalt olla, mõelda ja tunda. Tajuda maailma kõigi meeltega. Tänagi pole midagi asjalikku teinud, küll aga suutnud tunda juba kümneid tundevärvinguid ja mõelda sadu mõtteid.
Kõigepealt lasin hellitada oma maitsemeeli ning tegin pannkooke. Hommik on kohe palju ilusam, kui alustada seda pannkookidega ja mustikamoosiga. See on üks põhjus, miks minust ei saa kunagi kriipsujukut - selleks ma lihtsalt naudin liiga palju toitu ja selle erinevaid maitsevärvinguid.
Siis asusin mõtetes läbi mängima peatselt saabuvad sündmused. See on mu lemmik ajaviide viimasel ajal. Mõelda, kuidas kõik läheb ja mis siis saama hakkab... Muidugi tekitab see kohe miljon erinevat tunnet - hirmu, ärevust, rõõmu, õnne, paanikat...
Praegu aga istun ja lihtsalt naudin, isegi teadmata mida. Võib-olla aknast paistvat liikumatut vaadet. Rahu. Vaikus. Raagus puud. Veidi lainetav järv. Võib-olla aga hoopis pooljahtunud sidruniteed. Või arvutiklõbinat. Või teadmist, et kõik on hästi.
Tunnen end praegu nagu maalil kuskil suure ja ilusa maja seina peal. Sellel maalil on maja, puud, järv ja üks kiik, millel istub tüdruk (või hoopis naine?) ning mõtleb millestki (või hoopis unistab?). Igal juhul tekitab see maal seal seinal vaatajas hea tunde. Koduse tunde. Soojuse.
2 kommentaari:
Tere Kurjam, kuna sa end nõnda nimetada lased! Mu sees on umbseid tänavaid, kus võõras jalg on harva käinud, ja okste varjus väravaid, kust keegi pole sisse läinud...
Mina astusin su väravast sisse. Juba mõned õhtud tagasi juhtusin su tänavale jalutama ja täna, 01/06/2010, jätan sellest ka sõnumi maha.
Kuidas ma su leidsin? Leidsin su sealt, kus trammid ei käi! Imeline kokkusattumine.
Ja miski siin ilmas pole juhuslik.
Soovin sulle head elu!
Tore on teada, et vahel siia leheküljele keegi ära eksib ja ehk mõnele see eksirännak meeldimagi hakkab. Ma ise olen oma väikese ermitaaži, koha kus üksi olla ja mõtiskleda, päris unarusse jätnud. Ei teagi, miks. Mõtteid on ju tegelikult rohkemgi kui kunagi varem. Loen ka rohkem, kui mõni aeg tagasi. aga aitäh sulle, et mulle selle lehekülje meelde tuletasid, ehk saan mahti ja kirjutan siia veel midagi. Kunagi. Millestki.
Postita kommentaar