Viimasest sissekandest alates on elu väga muutunud.Olen pöördunud oma naiseliku/emaliku mina poole. Enam ei ole ma mingi sootu töörügaja ega isehakanud filosoof. Nüüd püüan anda endast parima, et olla ema, et hoida oma kodu. Et olla perenaine.
seetõttu on muu maailm jäänud kuskile kõrvale. Poliitilised intriigid, sõjad, majanduskriis ... kõik see jääb kuskile teise dimensiooni. Praegu olen peitnud end oma nelja turvalise seina vahele, pistes vahel nina välja ka lähedal asuvale jalgrattateele. Mõtted, mis peas ringi uitavad on enamjaolt lapse päralt või iseenda vajaduste päralt. Kummaline, kui magusaks ja tähtsaks on äkki muutunud uni! Kummaline, kuidas vahel ununeb söömine ära. Kuidas vahel istud lihtsalt kuskil diivanil ja pingil ning naudid vaikust. Naudid hetke, mil kõik tundub äkki peatunud olevat.
Ometi ei ole ma unustanud raamatuid.
Talvel oli "Tuulest viidud" ja "Scarletti" hullustus, nüüd loen Marlenda de Blasi "Tuhat päeva Veneetsias", kusjuures sama autori "Sel suvel Sitsiilias" on läbi loetud ja ees ootamas veel "Tuhat päeva Toskaanas".
Need raamatud ehk näitavad ka nii mõndagi minu sees toimuvat. Mingi janu naiselikkuse, õrnade tunnete, ilusate kohtade, romantika ja eksootika järele... See vist on praeguse lugemisvara valik...
1 kommentaar:
Kurjam.. oeh kuidas ma olen otsinud seda kurjamit, kelle blogi ma nii kaua igatsenud olen. Seda, kes nii väga mulle hinge läks. Seda kurjamit, kes oli just ilusasse maakohta elama kolinud, kellel meestega elus varemalt vedanud polnud ja kes ühtäkki oli emaks saanud. Seda eesti keele õpetajast kurjamit. Nüüd ma vist olen ta leidnud? pärast mitut aastat, kui seda kurjami blogi lihtsalt enam polnud. See oli raske. Nii raske oli sellest loobuda, sest see kurjam oli minu jaoks kõik. Kõik mida mina tundsin. Saatuse tahtel tulevase eesti keele õpetajana. Kui Sa oled see minu kurjam.. siis anna mulle märku. Ütle, et see oled Sina. ja ütle, et kurjami blogi on ikka veel kusagil peidus. See kurjami blogi, millest ma ilusaid sõnu ja jõudu ammutasin.
fänn.
Postita kommentaar