Fännile....

Aitäh sulle, tundmatu, kes sa mu üles leidsid ning meelde tuletasid, et kuskil on peidus minu enda elatud elu mõtted ja tundmused. Aitäh sulle ilusate sõnade ja tundmuste eest! Jah, mina olen mina, aga blogi enam ei pea. Eks see peab paika, et iga asi lõppeb kord. Kurjami aeg on läbi ja Kurjami kodugi on kadunud kuskile interneti parematele jahimaadele.
Kunagi leidsin kirjutamisest lohutust. Sellel oli justkui edasiviiv ja raviv jõud. Siis aga see raviv jõud justkui kadus ja kadus ka vajadus kirjutada... Või kadus kirjutamise raviv jõud. Või kadus ära jõud, et kirjutada ja oma hinge seeläbi ravida. Midagi muutus.
Nüüd tiksun siis lihtsalt oma mõtetes edasi. Mõtlen oma mõtteid ja talletan nad endale sügavale sisemusse, lootuses, et äkki ma kunagi leian aega, et kirjutada ja siis mitte lihtsalt blogi, vaid midagi suurt a vägevat. Paraku aga läheb aeg kiiremini kui kunagi varem, võib-olla ka paremini kui kunagi varem - võib-olla aga on lihtsalt muutunud vaatenurk või siis hoopis olen lõpuks saanud suureks...
Aga kui nüüd ausalt, siis ka mõtteid on rohkem, kui kunagi varem. Olen seotud pisikese kooliga, mis on praegu justkui koomas - ühelt poolt on see kinni pandud, teisalt aga on tublid lapsevanemad-lapsed-õpetajad ikkagi viimse pingutuseni valmis kooli jätkama. Ühelt poolt on kuidagi valus vaadata, et mida edasi elu läheb, seda suurem roll on rahal. Samas aga olen lõpuks leidnud koha, kus kool ei ole maja ega asutus, vaid kool on inimesed ning see kool inimeste näol on nõus eksisteerima ükskõik kus ja ükskõik kuidas, peaasi, et inimesed saaksid koos eksisteerida ja üksteiselt õppida. Midagi enamat ühelt koolilt on palju tahta.
Paraku on Eesti nii väike riik. Võib-olla sellepärast olengi õppinud vait olema. Eks elus ole ikka nii, et mida kõrgemale tippu sa ronid, seda rohkemad sind näevad ja mida rohkemad sind näevad, seda rohkem on ka on neid, kes kurja võivad teha sellega, mida nad näevad.