Viimane raamat, mille algusest lõpuni läbi lugeda suutsin, oli Kristiine Kurema "Jäätnud võõras". Tegemist on ühe noorteraamatuga ja minu jaoks oli see üsna meeldiv ja värskendav lugemine. Tuli meelde ülikooli viimane kursus, mil neelasin kümnete kaupa noorteraamatuid, alguses naudinguga, siis kohustusest ja lõpuks tülpimusega. Mõned aastad ei suutnud ühtegi taolist kätte võtta, aga nüüd, peale seda kui olen püüdnud ikka n-ö täiskasvanute kirjandusel silma peal hoida, tundsin, et vajan vaheldust.
Niisiis jäigi mulle taaskord kätte noorteraamat ja nagu enamasti, ei pidanud ma selles pettuma.
Miks mulle meeldib selliseid raamatuid lugeda? Sest nendel on sisu. Kirjanikul on sõnum ja ta annab selle lugejale võimalikult lihtsalt edasi, keerutamata, sõnadega mängimata. Kirjutatakse ehedatest tunnetest, mõtetest, elust kui sellisest. Loed ja loed ning kogu aeg arenevad sündmused edasi, aeg läheb edasi, tegelane areneb. See raamat meeldis mulle ehk eriti veel seetõttu, et nagu paljud omasugused, sisaldas ka see romaan rohkesti leina. Kuna ma ise veel mõned aastad tagasi just selle teema käsitlemist uurisin, siis oleks kindlasti see raamat mulle mõned aastad tagasi kirjutamisel abiks olnud ja kindlasti on see raamat abiks paljudele noortele, kes ise on kokku puutunud lähedase kaotamisega, inimestest võõrdumisega, uute väljakutsete ning kohanemistega, esimese armastusega.
Minu jaoks oli see raamat inspireeriv. Tekkis ka endal taaskord soov midagi kirjutada. Midagi, mis võiks kellelegi kuidagigi abiks olla, aitaks lähedasi märgata, oma elu peale mõelda. Tahaks ka midagi taolist kirjutada, sama loetavalt ja lihtsalt. Sest kui inimene tahab lugeda midagi keerulist, nautida sõnade mängu, otsida allmõtteid, siis oleks märksa õigem võtta kätte mõni luuleraamat. Sest luuletuste ilu peitub enamasti selles, kuidas sõnad on ritta pandud ning mida nende taha on suudetud peita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar