Elu on kuidagi imelikuks muutunud, see tähendab, et ta on muutunud liiga normaalseks. Kui mõtlen tagasi viimase kuu-kahe peale siis ei meenu nagu midagi väga head, aga ei meenu ka midagi väga halba. Kulgen ajas ja ruumis nagu vektor, sirgjoones sihiga tulevikku. Ei mingeid võnkeid ülespoole ega allapoole. See vist on hea?
Sügisel kui tööle läksin, tegin endale eesmärgiks, et see saab mul olema viimane aasta õpetajana. Aga viimased kaks kuud on kuidagi nii rahulikud ja head olnud, et suisa kahju hakkab, kui mõtlen, et juunis mu leping lõppeb ning tuleb hakata otsima midagi muud.
Tegelikult ainukese miinusena peaks välja tooma selle, et väsin kiiresti. Koormus on suur ja kui koju jõuan, siis olen üheksaks juba nii läbi, et ei jätku jõudu ei teleka vaatamiseks ega raamatu lugemiseks. Seetõttu tunnen vahel, et see liikumine tuleviku suunas liigub suht vaevaliselt, õigemini ilma erilise arenguta.
Aga kuna täna üle pika aja on mul üks tõeline vaba päev, mil ma ei pea kuhugi minema ega pole ka mingeid kohustusi, siis mõtlesin, et harin end õpilaste heaolu nimel, sest nii mõnegi raamatu, mida nad mulle juba järgmisel nädalal vastama hakkavad, peaksin nende lähimate päevade jooksul läbi lugema. Samuti on vaja kirjutada kaks jõulunäidendit, ühest seekord ei piisa, sest näiteringis on kuidagi väga palju lapsi ja enda säästmiseks otsustasin nad jagada kahte rühma. Raha loomulikult kahe näiteringi jaoks koolis ei ole, aga mis siis ikka. Kui ma rikkaks saamise esmärgil tööl käiksin, siis arvan, et oleks kuskil sootuks muus kohas. näitering on minu jaoks tõesti see koht, kus mulle piisab sellest, kui näen õhinat laste silmis ning naeratust näol, sest nad teevad seda, mida tahavad teha.
Eile tuli mul tegelikult veel üks mõte, mille tahaks kunagi teostada. Õigemini tuli see mõte ühe töökaaslasega vesteldes. Nimelt tahaks koostada mingi raamatukese õpetajate kogemustest, mälestustest, õppetundidest, unistustest ning nende täitumistest/purunemistest. Sattusin sellest mõttest üsna õhinasse ning õhtul mõtlesin, kuidas seda teostada. Aga kardan, et neid, kes oleks nõus avameelselt oma kogemustest kirjutama, ei ole eriti palju ning tekib küsimus ka selles, et kes oleks need inimesed, kes sellist raamatut lugeda tahaks. Ma tean, et mulle meeldiks küll lugeda teiste pedagoogide üleelamistest, aga kui palju selliseid inimesi veel on...?
Aga jälle ma kipun endale võtma suuremat tükki, kui mulle jõukohane. Vahel tunnen, et ma nagu ei olekski inimene, kes on seatud kindlatesse raamidesse, kes on lukustatud oma kehasse. Vahel on tunne, et olen nagu udukogu, mis kipub laiali valguma kõikjale...
Udu...vihm... Praegu sajab vihma. Ideaalne ilm tubaseks olemiseks. Kummaline, aga minu arvates on see sügis igas mõttes täiuslik. Üks tõeline sügis - palju kirjuid lehti, piisavalt vihma, piisavalt päikest, piisavalt külma ja piisavalt pimedust. Ja loomulikult iga-aastased külalised järvel - luigepere, kes on järjekordselt oma aknataguse oma peatuspaigaks valinud.