Nüüd peaks siis see raamat ka lõpuks ilmunud olema.Minu isa seda kahjuks isadepäevaks veel kätte ei saa, aga loodan, et kahe nädala pärast sünnipäeval on tal juba võimalus seda lehitseda. Ehk siis mõistab ta, et kuigi ma olen enamasti teda vaadanud kas pahase või tõsise pilguga ja ehk olen tema käest liiga harva küsinud, kuidas tal läheb ning liiga vähe oma mõtteid ja tundeid temaga jaganud, on ta ikkagi sügaval minu südames. Olgugi, et ma võib-olla vahel suisa vihkan või põlgan teda. Olgugi, et ma ei ole just alati tema üle uhke olnud. Aga ma liha ja vere vastu ei saa. Oma looja vastu ei saa. Isa on isa ning armastus tema vastu ei saa kustuda, juhtugu mis tahes, nii nagu ei saa vanema armastus oma lapse vastu kustuda vaatamata sellele, milliseks see laps sirgub ning millised eksiteed ta oma elus valib.
Jah... selle joone, eestlasele omase vaikse ja emotsioonitu maski kandmise, olen ma kahtlemata pärinud isalt. Aga õnneks olen end lõpuks kokku võtnud ning oma mõtted ja mälestused kirja pannud ning nüüd ongi tal võimalus lugeda raamatust seda, mis mul elu jooksul ütlemata on jäänud... Võib-olla muudab see raamat mindki veidi julgemaks ning julgustab oma mõtteid jagama ka teiste kallite inimestega, keda mu elus on nii palju, et vahel hakkab hirm, kas ma ikka väärin kõiki neid armsaid inimesi oma elus..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar