Hea on, kui on palju vaba aega. Hea on, kui raamatute lugemine ei kuulu enam töökohustuste hulka. Nüüd hakkan tasapisi tundma, et raamatust on saamas jälle minu sõber, sest ma võtan ta kätte siis kui tahan ja sellise, nagu ma tahan.
Viimaseks lugemiseks oli siis Katrin Reimuse "Kus trammid ei käi". Selle raamatu leidsin eelkõige seetõttu, et soovitati, ja siinkohal suur tänu soovitajale.
Kuna loo peategelane on noor naine, kes satub pealinnas äkki külaelu keerisesse, siis oli lugemine eriti nauditav, sest kohati lugesin nagu ena elust. Mõned mõtted tundusid olevad nagu minu mõeldud. Jällegi võlus ka lihtne ja selge stiil, ei mingit keerutamist, ei mingeid tühje sõnu ning lugemine oli kiire ning sugugi mitte tüütu. Ja lugu ise selline nagu elu meie ümber suuremalt jaolt ongi, midagi sellist tahaks isegi kirjutada, kui kunagi julguse/tahte kokku võtan ja katsetan.
Aga milline see elu ikkagi on seal, kus trammid ei käi? Elan minagi ju sellises kohas. Suuresti ehk ongi nii, nagu raamatus kirjeldatud - külapood kindla klientuuriga, kellest üks osa käib selle juures nagu tööl - hommikul poodi viimase raha eest 2-liitrine Bock näpu vahele ja peale lõunat vänta-vänta kodu poole ja nii iga päev... Samuti võib ka siin leida noori, kelle elus pole midagi targemat teha, kui lihtsalt juua ja laaberdada. Aga selles kohas on veel peidus palju enamatki, mida pealinnas ummikute ja sagivate inimeste vahel on raske leida. Näiteks see maagiline vaikus ja rahu, mis ümbritseb sind, kui lähed näiteks pühapäeva hommikul või mõnel hilisõhtul või öösel välja. Selline rahu, mis poeb kohe hinge, isegi kui seal parasjagu mustad kassid hinge kriibivad.
Sõbralikud inimesed, kellele on sinu jaoks aega. Aega - seda väärtuslikku varandust, mida ühel korralikul linnainimesel kunagi ei ole. Ja mis minu jaoks ehk kõige olulisem on - pere väärtustamine. Mitte miski ei ole olulisem kui lähedased inimesed, perekond. Olgu tööga nagu on, olgu rahaga nagu on, olgu tervisega nagu on, aga põhiline varandus meie elus on ikkagi inimesed meie ümber ja meie väike armas pesa, mis talletab endasse kõik mured, rõõmud, mälestused, kogu tunnetesoojuse ja hingevalu.
Raamatu tegelasel tekkis tihti küsimus, et kumb ta ikkagi on - kas linnainimene või maakas? Minul seda küsimust enam ei teki. Ma olen kahtlemata maakas. Mulle meeldib kummikud jalga tõmmata ja metsa minna, külapoest poolkuivanud saiakest osta, lehti riisuda, vaadata tuterdavaid vanamehi ja imetleda aedasid maja ümber. Mulle meeldib see elu ja seetõttu ei ole mul midagi selle vastu, et olla maakas, kellel on ehk küll vähem raha ja väiksemad võimalused karjääri teha, kuid kellel on sellevõrra rohkem võimalust pühenduda lähedastele inimestele ja kodule.
***
Aga sellistele toredatele lihtsatele lugemistele vahepalaks on päris hea sirvida ka veidi luulet. Sest nagu öeldakse, on proosa nagu kook, aga luule nagu vahukoor koogi peal ja vahukoort tahaks ju ka ometi vahel mekkida.
Luulet leidsin enda jaoks hiljuti kogumikus "Naised on nii imelised", millesse on kogutud luuletused tüdrukutest, naistest, emadest, vanaemadest... Avastasin äkki enda jaoks, et kuigi varem meeldis mulle lugeda pigem tänapäeva luuletajate loomingut, siis nüüd on kuidagi südamelähedasem just vanemate luuleklassikute üllitised. Võib-olla sellepärast, et naisega seostub mul eelkõige õrnus, puhtus, siirus, aga paljud kaasaegsed kirjanikud/luuletajad armastavad seksuaalsusest ja himust kirjutada plärts kõik otse välja ja mitte just alati sellest armastuse n-ö kaunimast poolest.
Kodune naine
Ilona Laaman
Lilled tahavad kasta
mees tahab juua
lapse nina tahab
nuusata
Mina muudkui askeldan
sest muidu lilled närbuksid
mees sureks janusurma
laps läheks hukka
Päev-päevalt kasvab
mu tähtsus ja võim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar