laupäev

Keda ma siin ikka petan oma asjalikkusega. Ei ole ma midagi asjalik. Mulle tohutult meeldib lihtsalt olla, mõelda ja tunda. Tajuda maailma kõigi meeltega. Tänagi pole midagi asjalikku teinud, küll aga suutnud tunda juba kümneid tundevärvinguid ja mõelda sadu mõtteid.
Kõigepealt lasin hellitada oma maitsemeeli ning tegin pannkooke. Hommik on kohe palju ilusam, kui alustada seda pannkookidega ja mustikamoosiga. See on üks põhjus, miks minust ei saa kunagi kriipsujukut - selleks ma lihtsalt naudin liiga palju toitu ja selle erinevaid maitsevärvinguid.
Siis asusin mõtetes läbi mängima peatselt saabuvad sündmused. See on mu lemmik ajaviide viimasel ajal. Mõelda, kuidas kõik läheb ja mis siis saama hakkab... Muidugi tekitab see kohe miljon erinevat tunnet - hirmu, ärevust, rõõmu, õnne, paanikat...
Praegu aga istun ja lihtsalt naudin, isegi teadmata mida. Võib-olla aknast paistvat liikumatut vaadet. Rahu. Vaikus. Raagus puud. Veidi lainetav järv. Võib-olla aga hoopis pooljahtunud sidruniteed. Või arvutiklõbinat. Või teadmist, et kõik on hästi.
Tunnen end praegu nagu maalil kuskil suure ja ilusa maja seina peal. Sellel maalil on maja, puud, järv ja üks kiik, millel istub tüdruk (või hoopis naine?) ning mõtleb millestki (või hoopis unistab?). Igal juhul tekitab see maal seal seinal vaatajas hea tunde. Koduse tunde. Soojuse.

Kus tramm ei käi

Hea on, kui on palju vaba aega. Hea on, kui raamatute lugemine ei kuulu enam töökohustuste hulka. Nüüd hakkan tasapisi tundma, et raamatust on saamas jälle minu sõber, sest ma võtan ta kätte siis kui tahan ja sellise, nagu ma tahan.
Viimaseks lugemiseks oli siis Katrin Reimuse "Kus trammid ei käi". Selle raamatu leidsin eelkõige seetõttu, et soovitati, ja siinkohal suur tänu soovitajale.
Kuna loo peategelane on noor naine, kes satub pealinnas äkki külaelu keerisesse, siis oli lugemine eriti nauditav, sest kohati lugesin nagu ena elust. Mõned mõtted tundusid olevad nagu minu mõeldud. Jällegi võlus ka lihtne ja selge stiil, ei mingit keerutamist, ei mingeid tühje sõnu ning lugemine oli kiire ning sugugi mitte tüütu. Ja lugu ise selline nagu elu meie ümber suuremalt jaolt ongi, midagi sellist tahaks isegi kirjutada, kui kunagi julguse/tahte kokku võtan ja katsetan.

Aga milline see elu ikkagi on seal, kus trammid ei käi? Elan minagi ju sellises kohas. Suuresti ehk ongi nii, nagu raamatus kirjeldatud - külapood kindla klientuuriga, kellest üks osa käib selle juures nagu tööl - hommikul poodi viimase raha eest 2-liitrine Bock näpu vahele ja peale lõunat vänta-vänta kodu poole ja nii iga päev... Samuti võib ka siin leida noori, kelle elus pole midagi targemat teha, kui lihtsalt juua ja laaberdada. Aga selles kohas on veel peidus palju enamatki, mida pealinnas ummikute ja sagivate inimeste vahel on raske leida. Näiteks see maagiline vaikus ja rahu, mis ümbritseb sind, kui lähed näiteks pühapäeva hommikul või mõnel hilisõhtul või öösel välja. Selline rahu, mis poeb kohe hinge, isegi kui seal parasjagu mustad kassid hinge kriibivad.
Sõbralikud inimesed, kellele on sinu jaoks aega. Aega - seda väärtuslikku varandust, mida ühel korralikul linnainimesel kunagi ei ole. Ja mis minu jaoks ehk kõige olulisem on - pere väärtustamine. Mitte miski ei ole olulisem kui lähedased inimesed, perekond. Olgu tööga nagu on, olgu rahaga nagu on, olgu tervisega nagu on, aga põhiline varandus meie elus on ikkagi inimesed meie ümber ja meie väike armas pesa, mis talletab endasse kõik mured, rõõmud, mälestused, kogu tunnetesoojuse ja hingevalu.
Raamatu tegelasel tekkis tihti küsimus, et kumb ta ikkagi on - kas linnainimene või maakas? Minul seda küsimust enam ei teki. Ma olen kahtlemata maakas. Mulle meeldib kummikud jalga tõmmata ja metsa minna, külapoest poolkuivanud saiakest osta, lehti riisuda, vaadata tuterdavaid vanamehi ja imetleda aedasid maja ümber. Mulle meeldib see elu ja seetõttu ei ole mul midagi selle vastu, et olla maakas, kellel on ehk küll vähem raha ja väiksemad võimalused karjääri teha, kuid kellel on sellevõrra rohkem võimalust pühenduda lähedastele inimestele ja kodule.
***

Aga sellistele toredatele lihtsatele lugemistele vahepalaks on päris hea sirvida ka veidi luulet. Sest nagu öeldakse, on proosa nagu kook, aga luule nagu vahukoor koogi peal ja vahukoort tahaks ju ka ometi vahel mekkida.
Luulet leidsin enda jaoks hiljuti kogumikus "Naised on nii imelised", millesse on kogutud luuletused tüdrukutest, naistest, emadest, vanaemadest... Avastasin äkki enda jaoks, et kuigi varem meeldis mulle lugeda pigem tänapäeva luuletajate loomingut, siis nüüd on kuidagi südamelähedasem just vanemate luuleklassikute üllitised. Võib-olla sellepärast, et naisega seostub mul eelkõige õrnus, puhtus, siirus, aga paljud kaasaegsed kirjanikud/luuletajad armastavad seksuaalsusest ja himust kirjutada plärts kõik otse välja ja mitte just alati sellest armastuse n-ö kaunimast poolest.

Kodune naine
Ilona Laaman

Lilled tahavad kasta
mees tahab juua
lapse nina tahab
nuusata

Mina muudkui askeldan
sest muidu lilled närbuksid
mees sureks janusurma
laps läheks hukka

Päev-päevalt kasvab
mu tähtsus ja võim.

"Jäätnud võõras"

Viimane raamat, mille algusest lõpuni läbi lugeda suutsin, oli Kristiine Kurema "Jäätnud võõras". Tegemist on ühe noorteraamatuga ja minu jaoks oli see üsna meeldiv ja värskendav lugemine. Tuli meelde ülikooli viimane kursus, mil neelasin kümnete kaupa noorteraamatuid, alguses naudinguga, siis kohustusest ja lõpuks tülpimusega. Mõned aastad ei suutnud ühtegi taolist kätte võtta, aga nüüd, peale seda kui olen püüdnud ikka n-ö täiskasvanute kirjandusel silma peal hoida, tundsin, et vajan vaheldust.
Niisiis jäigi mulle taaskord kätte noorteraamat ja nagu enamasti, ei pidanud ma selles pettuma.
Miks mulle meeldib selliseid raamatuid lugeda? Sest nendel on sisu. Kirjanikul on sõnum ja ta annab selle lugejale võimalikult lihtsalt edasi, keerutamata, sõnadega mängimata. Kirjutatakse ehedatest tunnetest, mõtetest, elust kui sellisest. Loed ja loed ning kogu aeg arenevad sündmused edasi, aeg läheb edasi, tegelane areneb. See raamat meeldis mulle ehk eriti veel seetõttu, et nagu paljud omasugused, sisaldas ka see romaan rohkesti leina. Kuna ma ise veel mõned aastad tagasi just selle teema käsitlemist uurisin, siis oleks kindlasti see raamat mulle mõned aastad tagasi kirjutamisel abiks olnud ja kindlasti on see raamat abiks paljudele noortele, kes ise on kokku puutunud lähedase kaotamisega, inimestest võõrdumisega, uute väljakutsete ning kohanemistega, esimese armastusega.
Minu jaoks oli see raamat inspireeriv. Tekkis ka endal taaskord soov midagi kirjutada. Midagi, mis võiks kellelegi kuidagigi abiks olla, aitaks lähedasi märgata, oma elu peale mõelda. Tahaks ka midagi taolist kirjutada, sama loetavalt ja lihtsalt. Sest kui inimene tahab lugeda midagi keerulist, nautida sõnade mängu, otsida allmõtteid, siis oleks märksa õigem võtta kätte mõni luuleraamat. Sest luuletuste ilu peitub enamasti selles, kuidas sõnad on ritta pandud ning mida nende taha on suudetud peita.

Kirjad isale

Nüüd peaks siis see raamat ka lõpuks ilmunud olema.
Minu isa seda kahjuks isadepäevaks veel kätte ei saa, aga loodan, et kahe nädala pärast sünnipäeval on tal juba võimalus seda lehitseda. Ehk siis mõistab ta, et kuigi ma olen enamasti teda vaadanud kas pahase või tõsise pilguga ja ehk olen tema käest liiga harva küsinud, kuidas tal läheb ning liiga vähe oma mõtteid ja tundeid temaga jaganud, on ta ikkagi sügaval minu südames. Olgugi, et ma võib-olla vahel suisa vihkan või põlgan teda. Olgugi, et ma ei ole just alati tema üle uhke olnud. Aga ma liha ja vere vastu ei saa. Oma looja vastu ei saa. Isa on isa ning armastus tema vastu ei saa kustuda, juhtugu mis tahes, nii nagu ei saa vanema armastus oma lapse vastu kustuda vaatamata sellele, milliseks see laps sirgub ning millised eksiteed ta oma elus valib.




Jah... selle joone, eestlasele omase vaikse ja emotsioonitu maski kandmise, olen ma kahtlemata pärinud isalt. Aga õnneks olen end lõpuks kokku võtnud ning oma mõtted ja mälestused kirja pannud ning nüüd ongi tal võimalus lugeda raamatust seda, mis mul elu jooksul ütlemata on jäänud... Võib-olla muudab see raamat mindki veidi julgemaks ning julgustab oma mõtteid jagama ka teiste kallite inimestega, keda mu elus on nii palju, et vahel hakkab hirm, kas ma ikka väärin kõiki neid armsaid inimesi oma elus..

November sun

Täna on tõeliselt pühapäevane päev. Alustasin pannkookidega ja nüüd naudin üle pika aja aknast sisse piiluvat päikest. Kes ütles, et november on aasta masendavaim, vihmaseim ja pimedaim kuu? Igal ajal on oma helgeid ja vähemhelgeid hetki. Praegu on üks neist kaunitest...

Tänasesse päeva sbiv laul: Bobby McFerrin"Don't worry, be happy"

Tänasesse päeva sobiv mõte: "Kui vaadata päikese poole jäävad varjud seljataha."

Tänasesse päeva sobiv luuletus:

Sünd

Leili Andre

Kolm korda
ilma sünnib
inimene.

Kord siis,

kui silma langeb

päikesekiir.

Teist korda siis,
kui valgus
südamesse tungib.

Ja kolmas kord,

kui süda ise

valgust kiirgab.

Tunnen hetkel seda kolmandat sündi...

Näiteid näputööst:)

Viimane aeg on vist dokumenteerida oma viimase aja näputöö tegemised. Kuna viimasel ajal on igal sammul tulemas uusi ilmakodanikke ja kuna väikesed asjad saavad üsna kähku valmis ning sobivad ka seetõttu minusugusele rahutule inimesele, olengi siis keskendunud just lasteriietele:)



Mõned näited:









Stardikomplekt:) Müts ja kampsik omalooming, papude idee sain isetegijast. Õpetus siin .








Veel näiteid papudest:


Tehtud siis sama õpetuse järgi, lihtsalt lõngavalik ja ääre tegemine muudab iga paari omanäolisemaks:)






See müts jällegi omalooming, kootud kahe vardaga. Käpikute idee aga raamatust Zoe Mellor "Kudumid väikelastele" .Sama raamatu õpetuste põhjal olen jõudnud valmis meisterdada ka kaks kampsunit.







Näiteks see:







Nüüd on käes sokikudumise hooaeg:) Vaja kinke teha ja varvastele sooja pakkuda. Nendest siis lähemalt edaspidi.