Argipäev

Elu on kuidagi imelikuks muutunud, see tähendab, et ta on muutunud liiga normaalseks. Kui mõtlen tagasi viimase kuu-kahe peale siis ei meenu nagu midagi väga head, aga ei meenu ka midagi väga halba. Kulgen ajas ja ruumis nagu vektor, sirgjoones sihiga tulevikku. Ei mingeid võnkeid ülespoole ega allapoole. See vist on hea?

Sügisel kui tööle läksin, tegin endale eesmärgiks, et see saab mul olema viimane aasta õpetajana. Aga viimased kaks kuud on kuidagi nii rahulikud ja head olnud, et suisa kahju hakkab, kui mõtlen, et juunis mu leping lõppeb ning tuleb hakata otsima midagi muud.

Tegelikult ainukese miinusena peaks välja tooma selle, et väsin kiiresti. Koormus on suur ja kui koju jõuan, siis olen üheksaks juba nii läbi, et ei jätku jõudu ei teleka vaatamiseks ega raamatu lugemiseks. Seetõttu tunnen vahel, et see liikumine tuleviku suunas liigub suht vaevaliselt, õigemini ilma erilise arenguta.

Aga kuna täna üle pika aja on mul üks tõeline vaba päev, mil ma ei pea kuhugi minema ega pole ka mingeid kohustusi, siis mõtlesin, et harin end õpilaste heaolu nimel, sest nii mõnegi raamatu, mida nad mulle juba järgmisel nädalal vastama hakkavad, peaksin nende lähimate päevade jooksul läbi lugema. Samuti on vaja kirjutada kaks jõulunäidendit, ühest seekord ei piisa, sest näiteringis on kuidagi väga palju lapsi ja enda säästmiseks otsustasin nad jagada kahte rühma. Raha loomulikult kahe näiteringi jaoks koolis ei ole, aga mis siis ikka. Kui ma rikkaks saamise esmärgil tööl käiksin, siis arvan, et oleks kuskil sootuks muus kohas. näitering on minu jaoks tõesti see koht, kus mulle piisab sellest, kui näen õhinat laste silmis ning naeratust näol, sest nad teevad seda, mida tahavad teha.

Eile tuli mul tegelikult veel üks mõte, mille tahaks kunagi teostada. Õigemini tuli see mõte ühe töökaaslasega vesteldes. Nimelt tahaks koostada mingi raamatukese õpetajate kogemustest, mälestustest, õppetundidest, unistustest ning nende täitumistest/purunemistest. Sattusin sellest mõttest üsna õhinasse ning õhtul mõtlesin, kuidas seda teostada. Aga kardan, et neid, kes oleks nõus avameelselt oma kogemustest kirjutama, ei ole eriti palju ning tekib küsimus ka selles, et kes oleks need inimesed, kes sellist raamatut lugeda tahaks. Ma tean, et mulle meeldiks küll lugeda teiste pedagoogide üleelamistest, aga kui palju selliseid inimesi veel on...?

Aga jälle ma kipun endale võtma suuremat tükki, kui mulle jõukohane. Vahel tunnen, et ma nagu ei olekski inimene, kes on seatud kindlatesse raamidesse, kes on lukustatud oma kehasse. Vahel on tunne, et olen nagu udukogu, mis kipub laiali valguma kõikjale...

Udu...vihm... Praegu sajab vihma. Ideaalne ilm tubaseks olemiseks. Kummaline, aga minu arvates on see sügis igas mõttes täiuslik. Üks tõeline sügis - palju kirjuid lehti, piisavalt vihma, piisavalt päikest, piisavalt külma ja piisavalt pimedust. Ja loomulikult iga-aastased külalised järvel - luigepere, kes on järjekordselt oma aknataguse oma peatuspaigaks valinud.

sosskokk ehk iga kingsepp jäägu oma liistude juurde

Millega ma siis täna hakkama olen saanud?
Mõtlesin, et veedaks vaba päeva kuidagi muud moodi kui tööd tehes. Niisiis jõudsin ühel hetkel otsusele, et võiks kooki teha.
Kuna kodus oli üsna vähe millest teha ja rahakotis ammutab ammugi tühjus, siis püüdsin leida võimalikult tagasihoidliku retsepti, kus oleks vaja võimalikult vähe rasvainet. Leidsingi lõpuks. Kokku pidi kook ahjus olema peaaegu et tund aega, ma hoidsin veel 10 minutit kauemgi ja kuumustki panin rohkem, aga lõpptulemuseks oli ikkagi mingi maitsetu saapatald.
Püüdsin siis päästa mis päästa annab. Mõtlesin, et teen koogile keedukreemi peale. Aga loomulikult läks keedukreem tükki ja kuna vaniljet ei olnud, siis tuli sel ollusel pigem piimasupi maitse kui miski muud.
Siis võtsin oma leidliku filoloogimõistuse jällegi appi.... Valasin keedukreemi nuimikseri nõusse, lisasin sinna suhkrut ja kaneeli ja lasin mikserdada. See möks, mis sealt välja tuli oli lõpuks päris hea:P, ainult et koogi maitset see küll eriti paremaks ei tee.
Igatahes nüüd kolisin üles tuppa ära ning püüan täna köögist võimalikult kaugele hoida, sest kui ikka ei ole seda kokkamise soolikat, siis ei ole mõtet ka pingutada.
Nii et tänase järelejäänud vaba päeva pühendan siiski tööle, sest seal ei anna midagi NII vussi keerata:)

Täiskäik edasi

Poolteist nädalat on tööl käidud ja nüüd tundub juba, nagu polekski vahepeal olnud mingit suve ega puhkust.
Õnneks on siiani läinud kõik rahulikult. Esialgu on küll tüütu ja väsitav 7-8 tundi järjest suhelda ning endast maksimumi anda, aga loodan, et peagi harjun sellega ära.
Tööpäevad kipuvad jälle pikaks venima. Ei tea, kas viga on koormuses või on mul ikka veel peal igasügisene tuhin, mil ma hilisõhtuteni mõtlen mida ja kuidas huvitavamalt ja paremini teha. Kuna praegu on kogu kool kooliolümpiamängude meeleolus, siis pean minagi viimasel ajal üsna palju tegelema sporditeemaga, mis ei ole sugugi mu tugevaim külg. Küll lasin neil ristsõnu teha, küll lugeda antiikolümpiamängudest, nüüd paluti, et ma laseks lastel kirjutada, nii et tänase õhtu veetsingi siis kümneid kirjandeid lugedes, et valida need KÕIGE, KÕIGE paremad. Aga pean tunnistama, et selle nädala jooksul olen päris palju arenenud sporditeemal. Nii et igati hea meel on vahel oma töö üle:)
Tunnen, et oma suure sügisese tuhinaga koorman end ka näiteringiga juba jälle üle. Plaan on üllatada õpetajaid väikse näitemänguga ja mäng on alles kuskil minu mõtetes, otsides teed paberile. Samuti küpseb vaikselt ka jõulunäidendi idee. Ka see tuleb millalgi kirja panna. Käin nüüd vahel ringi nagu põrunud pedagoog, peas korraga viis mõtet, mis tahavad välja tulla, kuid mida ma ikka ja jälle tagasi pähe surun, sest aega lihtsalt pole...
Õnneks algasid jälle ka kossutrennid. Kui suvel otsisin lõõgastust raamatutest ja kirjutamisest, siis nüüd ei ole paremat puhkust, kui palli järgi joosta ning kõik mõtted peast otse korvi heita. Nii hea on tulle üdini väsinuna koju ning mõelda tagasi päevale, mis on olnud teguderohke ning suhteliselt mõnus.
Loodan, et see rahulolu hinges ei kao. Loodan, et suudan leida ka edaspidi piisavalt jõudu, et õhtuti nokitseda töö kallal ja otsida materjali, et vähegi õpilastele muuta oma emakeelt armsamaks. Et vähegi äratada neis huvi raamatute vastu. Huvi mõtlemise vastu....

hea tuju blog

Kuigi see bolg on mul verivärske, olen avastanud, et siia on palju lihtsam kirjutada hea tujuga, oma vanasse blogi ei oska ma hea tujuga kohe mitte midagi kirjutada...

Hea, et nüüd on koht, kus ma ka ma positiivseid emotsioone tahan väljendada:)

Hakkasin täna mõtlema, millest üldse positiivsed emtsioonid tekivad ning mõistsin, et enamasti ikka mingist tegevusest. St et kui istuda lihtsalt niisama tundide viisi, siis on suhteliselt võimatu, et tuleb mingi hea tunne. Kui aga midagi teha - olgu see näiteks sibulate korjamine, maasikate hooldamine, koristamine, lugemine, kirjutamine, mis iganes, siis tuleb sisse mingi energia. Justkui mida rohkem annad, seda rohkem saad....

Üldiselt minul täna on hea tuju just sellepärast, et täna ja eile on aias palju korda saadetud. Avastasin näiteks, et marjade korjamine on suurepärane viis mõelda ilusaid mõtteid. Ja ei ole paremat viisi oma agressiivsuse väljaelamiseks kui umbrohu kitkumine...

Täna küpsetasin veel tosca-õunakoogi ja kuigi peale tüki selle söömist kahetsesin väheke, et selle ettevõtmise päevaplaani võtsin, sest olemine muutus kuidagi raskeks, oli siiski ääretult hea meel kuulda oma ämmalt kiidusõnu koogi aadressil. (Kuigi kardan, et peale poole koogi ärasöömist hakkab ka tema mind vaikselt kiruma selle ettevõtmise pärast:P)

Üldiselt püüan nautida puhkuse viimaseid päevi. Tegelikult olen ametlikult juba tööl, aga õnneks sain veel paar boonuspäeva ja neil päevil ma otsustasin tööle üldse mitte mõelda.. Püüan lihtsalt olla - lugeda luuletusi, vaadata seebikaid, näägutada mehe kallal ja vedeleda viimase piirini voodis ja muidugi ka midagi kasulikku teha, selleks, et hea tuju säiliks:)

Suvi on ikka üks võrratu aeg:)

Minu Mistu

adopt your own virtual pet!

Niih, puhkus saigi läbi. Valged õunapuuõied on muundunud mahlakateks õunteks, pihlaka rohelist rüüd kaunistavad punakad marjakobarad. Sügis on käes ja kuigi meel on kurb, et see ülilahe suvi on leidnud oma lõpu, on hinges samas ootusärevus, sest uued väljakutsed on ees ootamas...

Olin nädal aega eemal, kuid blogi ees on üks väike võlg. Enne äraminekut valmis ühele kallile sõbrale väike kingitus.

Käisime temaga Vastseliina linnuses ning üle tee olevas käsitööpoes nägi ta heegeldatud linikuid. Need meeldisid talle väga ning sellel hetkel mõistsingi, et ühe sellise peab ta endale sünnipäevaks saama. Mõned nädalad teleka ees meisterdamist ja valmis ta saigi. Niipalju siis vahepealsest näputööst. Täna joonistasin valmis lapiteki kavandi ning loodan selle lapitekiga veel enne tõsisema töö algust ühele poole saada.

Põhjas oleku ajal lugeda muidugi polnud mahti, nii palju sõpru-sugulasi oli vaja üle vaadata. Aga täna läksin tööl otsejoones raamatukokku ning haarasin sealt kümmekond raamatut kaasa. Mõtlesin, et oleks nii tubli ja loeks enne õppeaasta algust mõned raamatud, mida lastel palun lugeda, ise läbi.

Täna igatahes sirvisin läbi Maaja Hage "Tekstiõpetuse". Sai väheke värskendatud oma teadmisi ja mõne uue nipi ka, näiteks kuidas käsitleda eepost. Samuti leidsin mõned head tekstinäited. Näiteks oli raamatus üks mõnus novell, selgete piiride ja klassikalise ülesehitusega.

Teine raamat, mille täna läbi töötasin, oli Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi Toimetiste "Kirjandusõpetus põhikoolile". Kuigi ma kooli väheste ressursside tõttu ei saa enamasti terve klassiga ühte raamatut käsitleda, sain siiski ehk mõned värsked ideed, mida annab tulevikus ära kasutada.

Raamatuid sirvides tulin mõttele, et peaks mõnes kirjandustunnis andma ülesandeks lastele küsida oma vanematelt, mida nad lugenud on. Äkki siis vähemalt MÕNELGI tekib väike vestlus raamatute teemal ja äkki mõnel tärkab isegi huvi mõne raamatu vastu...

Ja et kirjutamist õpilaste jaoks väheke atraktiivsemaks teha, mõtlesin, et sel aastal laseks neil loovtööde vihikud ise teha: kaaned kujundada, formaadi suurust valida jne. Äkki siis on päris OMA vihikusse mõnusam oma mõtteid kirja panna...

Aga hea küll. Tänaseks aitab töömõtetest:) Augusti keskpaik ju ikkagi alles:P

Ise tehtud hästi tehtud

Ma armastan oma tuba iga päevaga üha rohkem, sest iga päevaga on siin nende seinte vahel üha rohkem mind. Eile leidsin koha oma pesas ühele kott-toolile, mille tegin täitsa ISE. Nii suurt eset pole ma veel ise teinud ja eks hing veidi värises ka, sest hirm oli, et äkki ikkagi midagi ei õnnestu. Aga olen tulemusega rahul. Isegi kass, kes meie vaipa tükk aega pelgas, istus uues mööblitükis päris mõnuga.

Nüüd on mul veel üks mõnus koht lihtsalt olelemiseks. Eile istusin ja olelesin ning selle käigus lugesin läbi Kaupo Meieli "Eesti elulood" - luulekogu, mis oli küll hea, aga eriti ei üllatanud oma tehnikaga, sest mõni aasta tagasi ilmus Oma Keeles ka mitmeid lehekülgi sõnamänge erinevate ametite kohta.

Millega siis tegu?

JUUKSUR

tukk

tuleb

peale

Õpetaja ametist polnud juttugi ja see natuke kurvastas:) Aga ehk annab mõningaid luuletusi tööl ära kasutada, et veidike panna noori mõtlema sõnade mitmetähenduslikkusest ning panna neid märkama, et elu on mäng ja mäng on elu ning pole paremat lelu kui keel.

Esimene

Olen nüüdseks juba 4 aastat olnud usin blogi kasutaja. Millegipärast aga minu seekordne Eestimaa eelistus vedas alt - piltide panek vanas blogis ei õnnestunud. Samas aga olen täheldanud, et on nii palju, mida sõnadega ei saa edasi anda, mida peab oma silmaga nägema, oma sõrmega puudutama.

Niisiis otsutsasin areneda ja kolida siia. Kas nüüd täiesti, seda ma ei tea, sest mu varasem blog keskendus mu emotsioonidele, nüüd aga tahaks talletada oma tähelepanekuid seoses töö ja hobidega.

Mis tööd ma teen? Olen õpetaja.

Mis hobid mul on? Mulle meeldib kirjutamine, lugemine ja näputöö.

Just nendele neljale aspekile püüangi keskenduda siin, selles pesas.

Nii et tere, lugejad:)

Siin ma nüüd siis olen:P