Ma armastan oma tuba iga päevaga üha rohkem, sest iga päevaga on siin nende seinte vahel üha rohkem mind. Eile leidsin koha oma pesas ühele kott-toolile, mille tegin täitsa ISE. Nii suurt eset pole ma veel ise teinud ja eks hing veidi värises ka, sest hirm oli, et äkki ikkagi midagi ei õnnestu. Aga olen tulemusega rahul. Isegi kass, kes meie vaipa tükk aega pelgas, istus uues mööblitükis päris mõnuga.
Nüüd on mul veel üks mõnus koht lihtsalt olelemiseks. Eile istusin ja olelesin ning selle käigus lugesin läbi Kaupo Meieli "Eesti elulood" - luulekogu, mis oli küll hea, aga eriti ei üllatanud oma tehnikaga, sest mõni aasta tagasi ilmus Oma Keeles ka mitmeid lehekülgi sõnamänge erinevate ametite kohta.
Millega siis tegu?
JUUKSUR
tukk
tuleb
peale
Õpetaja ametist polnud juttugi ja see natuke kurvastas:) Aga ehk annab mõningaid luuletusi tööl ära kasutada, et veidike panna noori mõtlema sõnade mitmetähenduslikkusest ning panna neid märkama, et elu on mäng ja mäng on elu ning pole paremat lelu kui keel.
1 kommentaar:
Väga lahe tool.
Näputöö on minu sõber ka :)
Postita kommentaar