Poolteist nädalat on tööl käidud ja nüüd tundub juba, nagu polekski vahepeal olnud mingit suve ega puhkust.
Õnneks on siiani läinud kõik rahulikult. Esialgu on küll tüütu ja väsitav 7-8 tundi järjest suhelda ning endast maksimumi anda, aga loodan, et peagi harjun sellega ära.
Tööpäevad kipuvad jälle pikaks venima. Ei tea, kas viga on koormuses või on mul ikka veel peal igasügisene tuhin, mil ma hilisõhtuteni mõtlen mida ja kuidas huvitavamalt ja paremini teha. Kuna praegu on kogu kool kooliolümpiamängude meeleolus, siis pean minagi viimasel ajal üsna palju tegelema sporditeemaga, mis ei ole sugugi mu tugevaim külg. Küll lasin neil ristsõnu teha, küll lugeda antiikolümpiamängudest, nüüd paluti, et ma laseks lastel kirjutada, nii et tänase õhtu veetsingi siis kümneid kirjandeid lugedes, et valida need KÕIGE, KÕIGE paremad. Aga pean tunnistama, et selle nädala jooksul olen päris palju arenenud sporditeemal. Nii et igati hea meel on vahel oma töö üle:)
Tunnen, et oma suure sügisese tuhinaga koorman end ka näiteringiga juba jälle üle. Plaan on üllatada õpetajaid väikse näitemänguga ja mäng on alles kuskil minu mõtetes, otsides teed paberile. Samuti küpseb vaikselt ka jõulunäidendi idee. Ka see tuleb millalgi kirja panna. Käin nüüd vahel ringi nagu põrunud pedagoog, peas korraga viis mõtet, mis tahavad välja tulla, kuid mida ma ikka ja jälle tagasi pähe surun, sest aega lihtsalt pole...
Õnneks algasid jälle ka kossutrennid. Kui suvel otsisin lõõgastust raamatutest ja kirjutamisest, siis nüüd ei ole paremat puhkust, kui palli järgi joosta ning kõik mõtted peast otse korvi heita. Nii hea on tulle üdini väsinuna koju ning mõelda tagasi päevale, mis on olnud teguderohke ning suhteliselt mõnus.
Loodan, et see rahulolu hinges ei kao. Loodan, et suudan leida ka edaspidi piisavalt jõudu, et õhtuti nokitseda töö kallal ja otsida materjali, et vähegi õpilastele muuta oma emakeelt armsamaks. Et vähegi äratada neis huvi raamatute vastu. Huvi mõtlemise vastu....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar