Viimasest sissekandest alates on elu väga muutunud.

Olen pöördunud oma naiseliku/emaliku mina poole. Enam ei ole ma mingi sootu töörügaja ega isehakanud filosoof. Nüüd püüan anda endast parima, et olla ema, et hoida oma kodu. Et olla perenaine.

seetõttu on muu maailm jäänud kuskile kõrvale. Poliitilised intriigid, sõjad, majanduskriis ... kõik see jääb kuskile teise dimensiooni. Praegu olen peitnud end oma nelja turvalise seina vahele, pistes vahel nina välja ka lähedal asuvale jalgrattateele. Mõtted, mis peas ringi uitavad on enamjaolt lapse päralt või iseenda vajaduste päralt. Kummaline, kui magusaks ja tähtsaks on äkki muutunud uni! Kummaline, kuidas vahel ununeb söömine ära. Kuidas vahel istud lihtsalt kuskil diivanil ja pingil ning naudid vaikust. Naudid hetke, mil kõik tundub äkki peatunud olevat.

Ometi ei ole ma unustanud raamatuid.

Talvel oli "Tuulest viidud" ja "Scarletti" hullustus, nüüd loen Marlenda de Blasi "Tuhat päeva Veneetsias", kusjuures sama autori "Sel suvel Sitsiilias" on läbi loetud ja ees ootamas veel "Tuhat päeva Toskaanas".

Need raamatud ehk näitavad ka nii mõndagi minu sees toimuvat. Mingi janu naiselikkuse, õrnade tunnete, ilusate kohtade, romantika ja eksootika järele... See vist on praeguse lugemisvara valik...